Hädasolevate kodulaenuvõtjate jaoks pakume lahenduseks isikulise võlakaitse seaduse.

Tavaline inimene, näiteks noor pere saab turumajandusega ühiskonnas koduomanikuks kahel teel – kas ostab oma elamispinna välja (ja seda suudavad vaid vähesed) või võtab selleks pikaajalist laenu. Äris, õnnemängus või pärimise teel jõukaks saanuid on väike hulk. Seega on kodulaenu võtmine paljudele loomulik ja paratamatu samm.

Probleemid kodulaenudega
Majanduslangus on toonud mured ka paljudele kodulaenuvõtjatele. Töötuks jäämine ja sissetulekute kaotus on pannud löögi alla sadu peresid, kes veel paar aastat tagasi olid enamuse laenuandjate jaoks igati ahvatlevad kliendid. Nn ülekuumenenud kinnisvarabuumist järelduste tegemisel peab eelkõige vaatama otsa pankadele, kes kasuminumbreid jahtides hakkasid suruma kodu- ja tarbimislaene pea kogu ühiskonnale. Kuigi võlaõigusseadus kohustab neid kriitiliselt hindama laenuvõtja krediidivõimelisust.

Siit-sealt kostev parastamine hättasattunud laenuvõtjate suhtes a la „kes käskis võlgu võtta“ on täiesti kohatu. Nii näitavad uuringud, et madala iibe üks peamisi põhjuseid on ruumikitsikus, ligi kaks kolmandikku noortest peredest lükkavad lapse saamist edasi sobivate eluasemetingimuste puudumise tõttu. Nelja-liikmelistest peredest elab üle 70% elamispinnal, kus tube on vähem kui pere liikmeid. Elamispinna suuruse osas oleme Põhjala riikidest kaugel maas.

Laenuandjate liigne eelistamine
Tänased seadused ei taga laenuandjate ja laenuvõtjate mõistlikku tasakaalu, vaid on laenuandjate kasuks kaldu. See on eriti tulnud esile nüüd, kui laenuandjate suhtumine laenuvõtjatesse on võlgnevuste tõttu kõvasti muutunud.

Kõige pealt asjaõigusseadusest. Selle §-i 335 sõnastust võib tõlgendada kahjuks ka nii, et pangal oleks õigus nõuda ainuüksi kinnisvaraturu langusest tuleneva tagatise väärtuse vähenemisel võla tagamiseks täiendavat tagatist isegi siis, kui võlga makstakse korrektselt tagasi. Kui seda ei esitata, võib tulla kõne alla laenu ennetähtaegne tagasinõudmine ja sellega võlgniku maksejõuetuse põhjustamine.

Teiseks probleemiks on see, et täitemenetluses hüpoteegiga tagatud nõudeid sisuliselt ei kontrollita. Enamuse hüpoteekide ehk kinnisvaratagatiste puhul on paraku reegliks nn kohese sundtäitmise kokkulepped, mille alusel saab võla tekkimisel laenuandja pöörduda kohtuta täituri poole, kes realiseerib tagatise ning saadud vara arvelt rahuldatakse tagatud nõuded. Probleemiks on erinevad kõrvalnõuded, mis võidakse sel viisil sisse nõuda ebaproportsionaalselt suures ulatuses. Näiteks võidakse nõuda sisse suuri intresse ja viiviseid, arvestada viivist intressidelt, arvestada piiramatult erinevaid kulusid jne. See tähendab, et võlgnik võidakse panna täitemenetluses maksma kõrvalkulusid suure tõenäosusega ulatuses, mis kohtumenetluses kunagi rahuldamisele ei kuuluks. Lisaprobleemiks on täitemenetlusega kaasnevad suured täituritasud, mille kannab võlgnik ja mille võrra tema võlakoormus võlausaldaja ees suureneb.

Kolmandaks mureks on tänased jäigad raamid füüsilise isiku võlgadest vabastamisel ehk pankrotimenetluses. Võlavabastuse eelduseks on praegu muuhulgas see, et pankrot peab olema välja kuulutatud. Selleks peab piisama aga vara menetluskuludeks, eelkõige halduri tasudeks. Võlausaldajate nõuete osas peab olema viidud läbi pankrotiseaduse järgne nõuete tunnustamise menetlus ja võlgnik peab olema püüdnud viie aasta jooksul „ausa ja korraliku võlgnikuna“ oma võlgu tasuda.

Need probleemid tuleb lahendada, sest ausate kodulaenuvõtjate suurem kaitse on igati põhjendatud.

Ühe lauaga löömine ei aita
Oma arusaama laenuvõlglaste aitamiseks on valanud eelnõu vormi nii Keskerakond kui SDE. Tunnustades neid algatusi näeme sarnaselt teistele ekspertidele neis eelnõudes mitmeid tõsiseid puudusi. Olulisemaks miinuseks on kõigi „kodulaenuvõlgnike“ ühe mõõdupuuga võtmine, sõltumata makseraskuste põhjendustest, kinnisvara ebaõige hindamise põhjustest, võlgniku enda käitumisest jne. Samuti ei arvestata juhtudega, kui näiteks isikul on mitu eluaset, eluase on omandatud edasimüügi eesmärgil, laenu ei kasutatud sihtotstarbeliselt, laen võeti mitme isiku poolt ühiselt, tagatise andis hoopis kolmas isik, laen ja pant võis olla „edasi panditud“ jne. Väljapakutud must-valgest lahendusest ei võida aga keegi, sest tagajärjeks on kõikide laenude kallinemine ja seega ka tulevaste laenuvõtjate huvide kahjustamine. Esmajoones toob see kaasa laenu omafinantseeringu suurenemise, laenutähtaegade lühenemise, tagatiste väärtuse hindamise veelgi rangemaks muutumise ja loomulikult ka laenuintresside tõusu. Kokkuvõttes ei oleks suurel osal inimestest selliste lahenduste valguses enam tõenäoliselt kunagi võimalik eluasemelaenu saada. Ja seda ei saa lubada.
Lisaks läheb selline lähenemine vastuollu lepinguõiguse alusepõhimõttega pacta sunt servanda ehk sõlmitud lepingut tuleb täita. Võrdse kohtlemisega ei ole kooskõlas see, et osa võlgnikke, kes ei pea seadusjärgselt saadud võlga tagasi maksma, seatakse teistega võrreldes paremasse olukorda. See on pigem sarnane riigipoolsele sundvõõrandamisele ilma igasuguse hüvituseta.
Peale selle eksib Keskerakonna eelnõu põhimõtte vastu, et pant on realiseerimisõigus, st pandiese ei saa minna pandipidaja omandisse. SDE eelnõu tõsiseks puuduseks on aga lisaks see, et nad ei näe ette mingit leevendust praegustele laenuvõlgastele.

Lahendus on isikulises võlakaitses
Seega peame lahenduse väljatöötamisel seadma eesmärgiks kaitsta senisest enam kodulaenuvõtjaid, kahjustamata seejuures teiste või tulevaste laenuvõtjate huve, arvestades iga juhtumi eripära ja eraldama tõesti hädas sattunud ausad võlgnikud teistest juhtumitest.

Meie lahendus seisneb isikulises võlakaitses, mis tähendab eelkõige füüsiliste isikute võlavabastuse lihtsustamist ja mida saaks rakendada ka tänastele võlgadega hädasolijatele. See menetlus oleks kättesaadav nii kodulaenuvõlgnikele kui teistele võlgadesse sattunutele, ka tarbimislaenude „ohvritele“. Võlaleevenduseks ei oleks vaja kuulutada välja pankrotti ega viia läbi nõuete tunnustamist.

Näeksime vajadust luua eraldi koduomanike võlakaitse seadus praeguse saneerimisseaduse eeskujul. Seadus võimaldaks võlgnikele individuaalset lähenemist ja poolte huvide ausat kaalumist. Võlakaitse aluseks peaks olema võlgniku taotlus ja muidugi koostöö kohtu ning võlausaldajatega. Kaaluda tuleks nn võlanõustaja vajalikkust ja rolli nimetatud protsessis, et laenuvõtja huvid oleksid põhjalikult esindatud. Selle menetluse raames tuleks tagada ka nõuete (eriti kõrvalnõuete nagu viivis) põhjendatuse kontroll. Eeskujuks sellisele menetlusele kasutaksime Ameerika Ühendriikide, samuti Madalmaade ja Austria seaduseid.

Näeme vajadust leevendada tänast kohustuslikku „tubli võlgnikuna“ käitumise tähtaega üldiselt viielt aastalt kolmele, kuid jättes samas kohtule võimaluse olla paindlik ja läheneda võlgnikele individuaalselt. Arvestades võlgniku tegelikke võimalusi võlgade maksmiseks võiks kohtul olla õigus anda seda lühema tähtaja võlavabastuseks mida suurema protsendi võlgadest pakub võlgnik tasumiseks. Kaaluda tuleks kodulaenuvõlgnike suhtes ka erisätte loomist, mis võimaldaks pärast tagatise realiseerimist täitemenetluses erandjuhul vabastada võlgnik ülejääva võla tasumisest koheselt. Kuid seda juhul kui võlgnikule ei ole võla tekkimise osas midagi objektiivselt ette heita ja arvesse on võetud ka laenuandja huvisid.

Lisaks peame oluliseks keelata täiendava tagatise nõudmise kinnisasja turuväärtuse languse tõttu. See seab laenuvõtjad selgelt kaitsetumasse seisu võrreldes laenuandjatega ja muudab viimased hooletumaks ka laenuvõtjate krediidivõimekuste hindamisel.

Selle ettepaneku puhul oleme lähtunud mitmete riikide õiguskorra normidest. Ettepanek on ka kooskõlas eraomandi kaitse ja Euroopa Liidu kapitali vaba liikumise põhimõtetega. Praegune kriis nõuab kiireid ja paindlikke meetmeid, seda soovimegi hädasolijatele pakkuda.

Riigikogu võttis täna vastu IRL’i fraktsiooni ettepanekul õiguskomisjoni algatatud eelnõu, millega muudetakse rangemaks karistusi alaealiste ja perevägivalla ohvrite vastu suunatud süütegude eest.

Nimetatud seadusega muudetakse karistusseadustikku järgmiselt:

- tõstetakse sugulise kire vägivaldse rahuldamise karistuse ülempiiri kuni kolmelt aastalt viiele ja ühtlustatakse need vägistamise ehk § 141 omadega.

- tõstetakse alaealise suhtes või korduvalt toime pandud sugulise kire vägivaldse rahuldamise karistusi. Senine kuni viie-aastane sanktsioon asendub ühe kuni kümne aastase karistusega. Alaealisele tekitatud psüühiline trauma omab kaugeleulatuvaid tagajärgi nii kannatanu isikule kui tema edasisele elule, mistõttu on täna kehtiv karistus põhjendamatult madal.

- muudetakse kuriteoks ka kohtu poolt tõkendina seatud ajutise lähenemiskeelu rikkumine, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale. Nimetatud muudatus on oluline nii pere- kui alaealiste vastu suunatud ajutise lähenemiskeelu rikkumiste ja vägivalla vähendamiseks.

Lisaks sellele on õiguskomisjon otsustanud sisuliselt toetada ka karistusseadustiku § 179 ehk laste seksuaalse ahvatlemise (kaasa arvatud internetis) karistuste tõstmist seniselt ühelt aastalt vähemalt kolmele aastale. Täna on nimetatud teo eest ette nähtav karistus ebaproportsionaalselt madal, samuti ei võimalda see läbi viia jälitustegevust kurjategijate asukoha tuvastamiseks ja nende tabamiseks. Nimetatud muudatuse koos täiendavate nn groomingut puudutavate sätetega otsustasime aga vormistada eraldiseisva eelnõuga, mis on algatamisel Vabariigi Valitsuse poolt lähipäevadel.

Koduomanike ühiskond on see, millesse mina usun. Tavaline inimene, näiteks noor pere saab turumajandusega ühiskonnas koduomanikuks kahel teel – kas ostab oma elamispinna välja (seda suudavad vaid vähesed) või võtab selleks pikaajalist laenu. Äris, õnnemängus või pärimise teel rikkaks saanuid on väga väike hulk.

Kodulaenude intresside maksuvabastus loodi aastaid tagasi selleks, et muuta tavalistel inimestele oma kodu soetamine soodsamaks. Selle sihtgrupiks on just pikaajalised kodulaenu võtjad. Maksuvabastuse ärakaotamine tähendab, et majandussurutise ajal hakkame ootamatult karistama neid, kes tahavad olla koduomanikud. See viiks järjekordse vähikäiguni, mis elamumajanduse elavdamise asemel looks hoopis uusi takistusi. Praegu tuleb käituda just vastupidiselt – jätkata koduomanike toetamist ja proovida aidata ka neid, kes pikaajalise kodulaenuga on sattunud ajutisse raskusse.

Rahandusministri tänane hõige intresside maksuvabastuse kaotamisest on koduomanike ja omanikeühiskonna vaenulik. See on nii vale asi kui ka tehtud valel ajal.

Kui kellelgi on kange tahtmine otsida nn kinnisvarabuumi süüdlast, siis tuleb eelkõige vaadata otsa mitmetele pankadele. Kasuminumbrite jahtimiseks ja konkurentide ületrumpamiseks hakati ühel hetkel suruma kodu- ja tarbimislaene ka nendele, kelle majanduslikus võimekuses võis kahelda isegi siis, kui majanduses kõik veel ilus ja roosa oli. Ja mitmed neist pankadest ja ka pangahärradest olid saransed nn kinnisvarabuumid ja -kriisid elanud üle Rootsis ning Soomes, kuid nendest ei suudetud või ei tahetud õppida midagi.

Teeme ükskord asja selgeks – nn kinnisvarabuum ei ole halb ega hea asi, vaid Eesti-suguses ühiskonnas paratamatu. Kümned tuhanded inimesed tahavad pääseda välja amortiseerunud või piiratud võimalustega elamispindadest, mille märksõnadeks on stalinovkad, hruštšovkad või ka brežnenovkad. Panna neile pahaks või karistada neid selle eest on omane punasele mõtteviisile, millele ei mahu pähe arusaam omandi- ja kodutundest.

Kodulaenuvõtjad tuleb jätta rahule ja mõelda aktiivselt sellele, kuidas koduomanikuks saamist soodustada, mitte seda takistada.

Aasta alguses käisime välja riigivastaste süütegude seaduspaketi, mille eesmärk oli kaitsta tõhusamalt meie rahvuslikku julgeolekut, Eesti iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust.

See pronksiööst ja Herman Simmi riigireetmisest ajendatud algatus seaduste täiendamiseks on nüüd läbi vaieldud, leidnud riigikogu heakskiidu ja kuulutatud välja presidendi poolt.

Okupatsiooni toetajad türmi

Seaduse eesmärk on selge – panna peale senisest kindlam lukk Eesti Vabariigi vastaste provokatsioonide vältimiseks ja täita seaduslüngad, millest meie riigi vaenlased võiksid sisse pugeda.

Esiteks täiendasime karistusseadustikku mitmete tegudega, mille eest tuleks näha ette kriminaalvastutus. Eesti Vabariigi vastase vandenõu eest seni vastutusele võtta ei saanud. Nüüd aga järgneb sellele, kui keegi loob või peab suhet välisriigi esindajaga riigireetmise eesmärgil, kuni kuueaastane vangistus. Sarnane säte sisaldub ka Saksamaa karistusseadustikus. Soome eeskujul muutub karistatavaks Eesti Vabariigi vastase sõja või okupatsiooni toetamine. Kuni eluks ajaks võib panna istuma kodaniku, kes Eesti-vastase sõja või okupeerimise ajal liitub vaenlase relvajõududega, täidab sõjategevust või okupeerimist toetavaid sõjalisi või juhtivaid tsiviilülesandeid. Ka pidasime vajalikuks sätestada kuriteona politseiametniku või tegevteenistuja süstemaatilise mõjutamise teenistuskohustuste täitmata jätmisele ja kui selle eesmärk oli kahjustada Eesti riiki.

Nendel sätetel on eelkõige ennetav mõju selleks, et hoida ära võimalikke õigusrikkumisi tulevikus. Ja teisalt muutub vahedamaks riigi võimekus reageerida riigivastastele rünnetele.

Teiseks muutsime mitmete riigivastaste süütegude karistusmäärasid. Karistusseadustiku riigivastaste süütegude peatükki on siiani rakendatud kahel korral – pronksiöö korraldajate ja nendes massilistes korratustes osalejate ning Herman Simmi suhtes. Riigikogu leidis, et sanktsioonid näiteks riigireetmise ja ka riigi vastu suunatud vägivaldse tegevuse eest on olnud ebapiisavad. Uue seadusega tõstetakse nende süütegude karistusi kuni eluaegse vangistuseni. Samuti muudetakse rangemaks karistused massiliste korratuste organiseerimise ja välismaalase vägivallata tegevuse eest Eesti Vabariigi vastu.

Vastutulek presidendile

Kolmandaks sätestasime keelu võtta riigiteenistusse isikut, keda on karistatud tahtliku riigivastase kuriteo eest ja anda või pikendada tähtajalist elamisluba neile, kes on karistatud riigivastase tahtliku kuriteo eest. Ka tuleb edaspidi tunnistada kehtetuks eelmainitud teo toimepanija pikaajaline elamisluba. Nimetatud seaduse üle oli riigikogul vaidlus ka presidendiga, kes pidas mõnda seadusesätet mittesobivaks ja jättis seaduse esialgu välja kuulutamata. Vaidlusalused paragrahvid, mis puudutasid massiliste korratuste organiseerimist ja riigivastast võltsimist sõnastasime ümber nii, mis peaks rahuldama ka kriitikuid.

Lühidalt – massiliste korratuste organiseerimise sätte ehk karistusseadustiku § 238 jätsime sisuliselt samaks praegu kehtivaga. Seda põhjusel, et erinevalt paljudest praktikutest, ekspertidest ja riigikogu enamusest ei nõustunud president sellega, et muuta karistatavaks ka selliste massiliste korratuste organiseerimine, millega kaasneb purustamiste ja rüüstamiste oht. Samuti panime seadusesse selgelt kirja, et kriminaliseeritud on ka massiliste korratuste ettevalmistamine ja üleskutse nendes osalemisele.

Teine vaidlusalune paragrahv ehk riigivastane võltsimine sai sõnastatud kitsamalt ja täpsemalt. Peame oluliseks, et oleksime kaitstud selliste provokatsioonide eest, millega teeseldakse riigiorganite tegevust eesmärgiga kahjustada meie riiki. See tähendab, et edaspidi kaasneb kuni kuueaastane vangistus ametliku dokumendi võltsimise ja levitamise eest eesmärgiga kahjustada Eesti Vabariiki või kui sellega kaasnes oht Eesti Vabariigi iseseisvusele või territoriaalsele terviklikkusele. Siin eeldatakse ametliku dokumendi võltsingu olemasolu ja asjaolu, et isik levitab seda või selles olevaid andmeid teadlikult. Näiteks kui mõni provokaator hakkab Narvas levitama valet valitsuse otsusest, mille alusel keeratakse kõikidel mitte-eestlastel elekter ja küte kinni, siis ei pääse sellised isikud karistuseta.

Minu ja Urmas Reinsalu koostatud monopolide ohjamise seadus on saanud esimesed vastukajad. Tutvustasin täna seaduse põhimõtteid Eesti Korteriühistute Liidu aastafoorumil, kus saal ehk korteriühistute juhid ja aktivistid mõistsid süvitsi vee- ja küttemonopoliga seonduvaid probleeme ning andsid meie ideedele tugevalt toetava tagasiside. Korteriühistute juhte paelus lisaks seadusele ka idee panna Tallinna Vesi hüvitama tarbijatele Euroopa Liidu mõistes põhjendamatut tulusust ehk nõuda neilt tagasi vähemalt viimasel kolmel aastal tarbijatele tekitatud kahju.

Tänane Eesti Ekspressi juhtkiri Sulev Vedleri sulest näitab, et ajakirjanduse mõju ja ka surve nimetatud teemade lahkamisel on väga oluline. Nii Eesti Ekspress kui teised väljaanded on monopoolsete ettevõtete kasumirallile pööranud viimasel aastal palju tähelepanu ning koondanud seeläbi ühiskonna arvamust. Eriti võib tuua esile Eesti Ekspressi selle kevade põhjalikke uurimusi „Röövparunid Tallinna veeäris – vol 1 ja 2“ või maikuist üleskutset samas lehes „Lõpetage röövimine Tallinna veeäris!“.

Eesti Ekspressi tänane juhtkiri sedastab:

“Must mäng kütte ja vee hinnaga
Sulev Vedler, Eesti Ekspressi juhtkiri 08.10.2009

Lõpuks ometi on Eestis valminud monopolide ohjamise seaduse eelnõu, mis peaks keskkütte, vee ja gaasi hinnad tagasi maa peale tooma.
Vaatasin just üle, et minu kodu kommunaalkulud on viimase aastaga kasvanud 15 protsendi võrra. Ma ei looda nende alanemist. Rahandusministeerium ennustab, et sel sügisel kallineb toasoe kaheksa protsenti ning tuleval aastal veel seitse protsenti.
Monopolide ohjamise eelnõu koostanud IRLi staarpoliitikud Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher pakuvad aga välja, et sooja hind võiks hoopis kümnendiku võrra kukkuda.
Selleks tahavad nad soojatootjad üle Eesti konkurentsiameti kontrolli alla suruda ning kehtestada nõude, et kui kütuse hind langeb viie protsendi võrra või rohkem, siis peavad soojatootjad algatama hindade langetamise.
Sama lugu on veega. Mõni nädal tagasi pasundas keskerakondlik linnavalitsus võidukalt, et tuleval aastal kukub vee hind Tallinnas 0,9 protsenti. Vaher ja Reinsalu usuvad aga, et pealinnas saaks vee hinnast maha lõigata ligi neljandiku.
Selleks tuleb kehtestada veefirmale põhjendatud tulukuse määr (Euroopa praktikas 7-8 protsenti), mis ei lase monopolil enam ülikasumeid teenida.
Jääb vaid üle oodata, et parteid seaduse kibekiiresti vastu võtavad. Teoreetiliselt peaks see olema lihtsamast lihtsam, sest Keskerakond “hoolitseb” iidamast-aadamast vee hinna eest, Reformierakond lubab toasooja odavdada ning nüüd on ka IRLi ässad asja taga. Nendest kolmest parteist piisab iga seaduse vastuvõtmiseks.
Aga tegelikult?
Oodata on monopolide vastulööki. Vee- ja küttefirmad on meeletud rahaveskid. Erinevalt paljudest teistest teenivad nad prisket kasumit ka masu ajal. Tuleval nädalal avaldab Ekspress koostöös GILDiga järjekordse Eesti väärtuslikemate ettevõtete edetabeli. Loomulikult leiame sealt Eesti Energia, Tallinna Vee, Eesti Gaasi, Veolia, Freenergy, Fortumi, Ragn-Sellsi…
Sellised ettevõtted ei kavatse kasumitest niisama loobuda. Oodata on massiivset PR-kampaaniat ja lobitööd. Tallinna Vesi on kirjalikult deklareerinud, et oskab suurparteidega hästi läbi saada.
Teine asi on parteide tahe. Tallinna Vesi ei tee järeleandmisi niisama. Tavaliselt annab linn midagi vastu – näiteks ühel korral loobus firma järsemast hinnatõusust ja linn pikendas firma monopoliõigusi.
Vee-ettevõtjad on Ekspressile kurtnud, et ¬Villu Reiljan soosis eurorahaga veevärkide ehitamist eeskätt piirkondades, kus võimutseb Rahvaliit.
Sageli on eestlase ainus võimalus mõne monopoli haardest pääsemiseks minemakolimine. Paljud Tallinna inimesed ja ettevõtted läksidki buumi ajal elama lähiümbruse valdadesse. Tallinna Vesi laiendas aga oma äri, kolis neile järele ning küsib kõrget hinda ka valdades.
Toetage Reinsalu ja Vaherit, nad ajavad õiget asja. Eesti rahvas ei pea monopole nuumama.”

Algatan koos Urmas Reinsaluga monopolide ohjamise seaduse, mille eesmärgiks on seada ranged piirid vee-, kütte- ja gaasimonopolidele ja kaitsta senisest edukamalt kommunaalteenuste tarbijate huve. Juttu ja õigustatud kriitikat on pidevalt kasvavate kommunaalarvete teemal olnud palju, nüüd on aeg konkreetseteks tegudeks.

Nimetatud seaduseelnõu vastuvõtmine peaks tooma kaasa ligi 25%-se veehinna alanemise ja ligi 10%-lise kütte- ja gaasihinna languse.

Saavutame selle läbi järgmiste sammude:
1) määrame monopolidele kindlaks ranged tulukuse piirmäärad. Täna ületab näiteks Tallinna Vee igaaastane investeeritud varade tootlikkus mitmekordselt Euroopas Liidus aktsepteeritud 7-8%-st piiri, mis tähendab, et vee tarbimine on tallinlastele põhjendamatult kallis ja muutub üha kallimaks,
2) seame monopoolsetele ettevõtjatele kohustuse algatada hindade langetamine kui tooraine maailmaturu hinnad või muud tootmiskulud muutuvad,
3) juhul kui ettevõtjad eelmainitud juhul ei alanda hindu tarbijatele, siis anname ajutiste hindade kehtestamise õiguse Konkurentsiametile,
4) suurendame Konkurentsiameti pädevust riikliku järelevalve läbiviimisel monopolide üle. See tähendab, et tahame anda Konkurentsiametile täieliku kontrolli kõikide soojatootjate üle ja kontrolli vähemalt 52 suurema vee-ettevõtja üle Eestis,
5) kehtestame rangemad karistused nõuete oluliste rikkumiste eest.

Seadusemuudatuste pakett on eelnõu kujul valmis ja esitame selle parlamendile arutamiseks järgmisel nädalal. Ettepanekute kommenteerimiseks ootame ka Teie arvamusi ja täiendusi.

Ennetähtaegselt vanglast vabanenud on eriti viimasel aastal köitnud avalikkuse tähelepanu. Viimati eile, mil Lõuna narkotalituse juht Janek Pavlihhin pidas vajalikuks raskete isikuvastaste kuritegude eest karistust kandvate kurjategijate enneaegse vabastamise põhjalikumat kaalumist. Ajendiks reedel Tartus tabatud kaks mõrvakahtlusega meest, kes on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, sealhulgas raskete isikuvastaste kuritegude eest.

Jagan narkotalituse juhi seisukohta, sest riik peaks kasutama kõiki võimalusi, et hoida ära korduvkurjategijate uusi rikkumisi oma ligimeste vastu. Kesk- ja Reformierakonna koalitsiooni poolt 1. jaanuaril 2007 jõustatud vangistusseaduse parandused on muutnud ennetähtaegse vabastamise liiga avaraks ja automaatseks.

Käsitlesime nimetet teemat Riigikogu õiguskomisjonis põhjalikult sellel kevadel. Tegin ettepaneku karmistada kinnipeetavate ennetähtaegse vabastamise tingimusi ja see leidis juunis ka Riigikogu enamuse toetuse.

Esiteks, alates selle aasta 1. detsembrist peab ka vangla esitama kohtule oma selge hinnangu kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise kohta. See tähendab, et vangla juhtkond hakkab edastama kohtule kinnipeetava iseloomustuse, milles antakse vangla hinnang uue kuriteo toimepanemise võimalikkusele, kinnipeetava ohtlikkusele ja tema ennetähtaegse vabastamise kohta. Seni on lähtunud kohus vaid kriminaalhooldaja ja prokuröri hinnangust, kuid lisanduv vangla hinnang lisab kohtu lähtematerjalidele kaalukust ja muudab ennetähtaegse vabastamise „filtri“ praegusest tihedamaks.

Teiseks, muutsime kaks korda pikemaks tähtaega, mille möödumisel saab uuesti esitada kohtule taotluse kinnipeetava ennetähtaegseks vabastamiseks juhul, kui kohus ei ole teda enne tähtaega vabastanud. Senise kuue kuu asendamine ühe aastaga on üldreegel, mis vähendab koormust kohtutele lahendada pidevalt ennetähtaegse vabastamise küsimusi. Kui ikkagi kohus on otsustanud vangi mitte vabastada, siis peaks olema vähemalt aastaks selge, et isikust lähtuv risk uueks kuriteoks on ilmne.

Nende muudatuste eesmärk on tagada, et otsused ennetähtaegse vabastamise kohta oleksid võimalikult läbimõeldud ja kaalutletud. Enneaegne vabastamine ei saa olla massiline kampaania, mida kohtud automaatse konveiermeetodiga menetlevad. Riik peab olema veendunud, et vabanenud tõesti tahavad ja on valmis ilma ligimeste põhiõigusi rikkumata sulanduda ühiskonda. Kui miski viitab vastupidisele, siis tuleb ühiskonda selliste isikute eest maksimaalselt kaitsta.

Kas Eestis jätkab vähemuskoalitsioon või mõni muu valitsusliit, see sõltub sellest kes on suuteline langetama õigeid otsuseid rasketel aegadel. Otsuseid on vaja, et viia riigi tulud ja kulud tasakaalu ning teha kõik, et hoida ja luua töökohti ning elavdada meie heaolu aluseks olevat majandust. Ilma usaldusväärsuse tõusuta seda teha ei saa, mis on aga otseselt seotud sellega, kui ausaks peavad välisettevõtjad ja investorid Eesti ühiskonda ning kui läbipaistev on meie avalik võim. Mida ausam on ühiskond ja lihtsamini saab ajada asju riigiga, seda rohkem tekib töökohti just Eestisse, mitte Lätti ega Poola.

Viimasel kahel aastal on üldjoontes jätkatud Partsi valitsuse võetud liini korruptsiooni vähendamiseks. 2007. aasta suvel tegi valitsus IRL’i ettepanekul põhimõttelise otsuse anda omavalitsuste korruptsiooni uurimine üle Kaitsepolitseile, alustades kuuest suuremast linnast. See on ennast selgelt õigustanud, sest mitmete kohalike parbuste tegevus on võetud tugevalt luubi alla. Rääkimata ennetavast mõjust, mida on loonud teravdatud tähelepanu omavalitsuste toimimisele. Aasta tagasi kinnitas koalitsioon ka uue korruptsioonivastase strateegia nn „Aus Riik 2“, mis keskendub korruptsioonile erasektoris ja erakondade rahastamises. Siit aga tuleb minna jõudsalt edasi, olgu koalitsioon milline tahes. Pakun välja paketi korruptsiooni tõkestamiseks, mille elluviimine peaks olema iga koalitsiooni ülesanne.

Esiteks, oluline on astuda järgmine samm ja laiendada Kaitsepolitsei uurimispädevust ka teistele suurematele linnadele ja valdadele. KAPO-le oleks kindlasti jõukohane vähemalt kakskümmend suuremat omavalitsust, olgu arvestus siis elanike või tulumaksu laekumise järgi. Oleks ju igati õigustatud, et lisaks näiteks Tallinnale ja Kohtla-Järvele saaks KAPO korruptsiooni tõkestada ka neid linnu ümbritsevates suurvaldades – Maardu linn, Harku vald, Saku vald, Saue vald, Keila linn, Rae vald, Viimsi vald, Jõhvi vald jm.

Teiseks, uuendamist vajab korruptsioonivastase tegevuse seadusandlik raamistik. Sel kuul sai justiitsministeerium lõpuks maha uue korruptsioonivastase seaduse eelnõuga, mis tuleb vastu võtta hiljemalt selle aasta lõpuks. Sellega korrastatakse ka majanduslike huvide deklareerimine ja muudetakse see elektroonselt jälgitavaks. Pean erinevalt esitatud eelnõust oluliseks säilitada majandushuvidest aruandmine ka omavalitsuste kesk- ja juhtivametnikele, kuid selle saame selgeks vaielda juba eelnõu lugemisel parlamendis.
Eraldi vajab tõsist analüüsi kas kõige varjatumale riigivargusele ehk korruptiivsetele võrgustikele saab tänaste kriminaalseadustega piisava rangusega vastu astuda. Nimetatud probleemile osundavad eksperdid, kelle meelest võivad tavamõisted altkäemaksu ja pistise võtmisest-andmisest jääda liiga kitsaks. Näiteks korruptiivsest vandenõust maksumaksja vastu võib tuua kurikuulsad maadevahetustehingud. Kriminoloogia professor Jüri Saar peab oluliseks pöörata enam tähelepanu ka „riigi pantvangistamise“ nähtusele ehk süstemaatilisele poliitilisele korruptsioonile, mis avaldub võrgustike omakasuliku tegutsemisena riiklike institutsioonide varjus.

Kolmandaks on jätkuvalt oluline suunata üha enam kriminaalasutuste sisemisi ressursse korruptsiooni uurimiseks ja panna sellele keskenduma täiendavaid prokuröre kui politseiuurijaid. Spetsialiseerumine suurendab eduvõimalusi just organiseeritud korruptsiooni vastu, sest näiteks majanduskuritegude uurimise kõrvalt keerulisi korruptsiooniskeeme avastada ja tõendada on juba ette määratud luhtumisele. Pealegi on majandussurutise ajal karta riigivarguse katsete suurenemist, sest riigihanked on nüüd ju eriti magusad maasikad.

Neljandaks, kontrolli puudulikkusest erakondade rahastamise üle on palju räägitud, eriti vajadusest sõltumatu rahastamise kontrolliorgani järele. Õiguskantsler on pidanud oluliseks, et see organ oleks poliitilistest huvidest sõltumatu ja varustatud asjakohase õigusliku ning faktilise pädevusega. Rahastamise järelevalve peab olema sisuline, järjepidev ja intensiivne, mis viibki mõtte just Riigikontrollile. Sõltumatu põhiseadusliku institutsioonina on õige anda erakondade rahastamine just nende järelevalve alla, sest peale muu on Riigikontroll end õigustanud ka 2005. aastal neile antud omavalitsuste üle kontrolli teostajana.

Ja viiendaks peab IRL tähtsaks eetilise valiku põhimõtet. Me ei pea õigeks, et ükskõik millise koalitsiooni eestkõnelejateks saaksid olla korruptsioonisüütegude eest kohtupingis olejad. See tähendab ka nende mittenimetamist ametikohtadele. Eelkõige on see usalduse küsimus, mis peegeldub nii ühiskonda kui annab meist pildi väljapoole.

Eesmärk jõuda riigi läbipaistvuses lähikümnendil Põhjamaade kannule on selgem kui jutt viiest rikkamast riigist. Tegemist ei ole ka õõnsa valimislubaduse, vaid hädavajaliku pingutusega, milleta on võimatu püsida riikide konkurentsis töökohtade ja investeeringute nimel.

Viimasel ajal meid tabanud ähvardused maksude tõstmise, uute maksude ja maksumaksja suurema ahistamise kohta ei jäta kedagi külmaks. Maksudega on eriti sotsialistid läbi aegade tahtnud alati mängida ja see on ka lühiajalise poliitika kõige ilmsem mängukann.

Erinevalt varasemast soovitakse nüüd üha enam panna päitsed pähe omandile, rääkides kinnisvaramaksust, maamaksu tõusust jms. Eestis on kinnisvaraomanikke aga absoluutne enamik leibkondadest, ulatudes kuni 90 %-ni, mis tähendab, et kinnisvaramaks tabaks pea kõiki peresid ning muudaks oma kodus peremeheks olemise veelgi kallimaks. Kui soovime omanikel põhinevat tugeva keskklassiga ühiskonda, siis seda kindlasti lubada ei saa.
Täna avalikuks tulnud rahandusministri plaanikene tõsta läbi maade ümberhindamise maamaksu on Savisaare tegudega sarnane häbematus. Tallinlastel tõusis maamaks eelmisel aastal kaks ja pool korda, Padari kava kohaselt tõuseks maamaks järgmisel aastal veel umbes sama palju. Nii et taba koduomanikke mitte kuni kahekümnetuhandesed maamaksu arved, vaid hoopis neljakümnetuhandesed! IRL seisab sellistele omandi maksustamistele üheselt vastu ja soovib, et maamaks kodudelt Eestis kaoks ja kinnisvaramaksu idee jääks igaveseks tolmuma riiulile.

Astmelist tulumaksu on keskpartei kaua küpsetanud, pole sellest siiani saanud isegi mitte pätsikest ja loodan, et ei saagi. Mart Laari valitsuse kehtestatud ühetaoline tulumaks koos tulumaksuvaba miinimumiga on õiglane lahendus kogu ühiskonnale ja sellest on nüüdseks saanud aru ka kümned teised riigid.

Kõige vahedam vastus säärastele omandi ja tulu maksustamistele võiks olla maksu kehtestamine neile politikaanidele, kes tõsimeeli hirmutavad maksumaksjaid läbimõtlematute koormistega. See sunniks neid korrastama ja kärpima oma „valduste ja valimislubaduste tagahoovi“ enne, kui suures tuhinas jälle käe maksumaksja tasku suunas sirutavad.

Tänases majandussurutises on omaette teema õnnetu töölepinguseadusega seonduv kahetsusväärne maksutõus (juba 1. juunist võetakse maksumaksjalt lisaks tervelt 1,1% ja ettevõtjalt 0,4%). Veel eelmise aasta detsembris kinnitasid sotsiaalminister (ja tema varjus justiitsminister) Riigikogus, et isegi kõige mustema stsenaariumi korral (st töötute arvu tõus üle 10%-i) piisab kokku lepitud töötuhüvitiste katmiseks vaid mõningasest töötukindlustusmakse tõusust ja töötukassa reservist. Läks mööda vähem kui neli kuud ja selgus tõsiasi, et need kinnitused olid seest täiesti õõnsad. Töötukassa reserv sulab juba mõnda aega nagu kevadine lumi ja 1. juulist kehtima hakkava uue seaduse hüvitised viivad isegi 3 %-lise makse korral töötukassa pankrotti. Nüüd räägivad sama erakonna poliitikud, et kui seaduse muutmises kokku ei lepita, siis ei pääse seaduse edasi lükkamisest ja võib-olla tuleks mõelda ka töötukindlustusmäära tõstmisele üle 3 protsendi!
On kaks võimalust – kas detsembris antud kinnitused oli teadlik bluffimine selleks, et iga hinna eest suruda töölepinguseadus Riigikogus läbi või ei suuda sotsiaalministeerium näha seaduse mõjusid ette isegi nelja kuu peale. Selle tulemuseks on, et paljuräägitud seadus toob kaasa tööjõumaksude tõusu juba enne jõustumist! Ja mitte ainult maksumaksjal, vaid ka ettevõtetel, kelle jaoks tähendab masu ajal iga maksutõus raskuste süvenemist ja töökohtade kadu. Surutisest pääsemiseks on põhiline hoida kulud ja tulud tasakaalus ning viia kiiresti ellu need ideed, mida IRL on käinud välja töökohtade loomiseks ja tööpuuduse vähendamiseks.

Hädasolijate muredest toituvate liigkasuvõtjate lõksu on kerge langeda, kuid raske pääseda. Nende „piiks-piiks“ ahvatlused ja raske rahaga ostetud mesijutud on paljude jaoks osutunud vastupandamatuks. Eile anti Riigikogule üle kümnete sms-laenu ohvrite murekirjad ja ka ettepanekud olukorra parandamiseks. On väga positiivne, et inimesed piirdu vaid oma murede kurtmisega, vaid pakuvad ise ideid ja lahendusi selleks, et midagi muuta.

Nende inimeste juhtumid näitavad ilmekalt, et veebruaris Riigikogus tuliseid vaidlusi põhjustanud nn sms-laenuseaduse vastuvõtmine oli hädavajalik. 1. maist 2009. a. kehtima hakkavate seadusmuudatuste eesmärgiks on ohjata liigkasuvõtmist, korrastada tarbimislaenude turgu ja suurendada laenuvõtjate kaitset. Peamist vaidlust tekitas parlamendis IRL’i ettepanek seada ülempiir tarbimislaenude intressidele, mis aga hoolimata oravate vastuseisust siiski leidis enamuse heakskiidu.

Peatselt jõustuv rohi liigkasuvõtjate vastu seisneb lühidalt öeldes neljal sambal:

Esiteks, kehtestatakse tarbimislaenu intressidele ja muudele kuludele ülempiir, millest kallimad laenud on vastuolus heade kommetega ja sel põhjusel tühised. See muudatus piirab liigkasuvõtmist ja seab laenuandjatele kindlad raamid, millest väljumine toob kaasa laenulepingu kehtetuse ja loodetud kasumist ilmajäämise. Laenuvõtja saab seeläbi laenu senisest soodsamatel tingimustel ning omab võimalust kontrollida, kas laenu tagasimaksed kogusummas jäävad ettenähtud piiridesse. Siiani oli headele kommetele vastavuse sisustamine kohtupraktika kujundada ning sellise selgusastmega määrangud seadustes puudusid.

Teiseks, oluliselt suureneb laenuvõtjate informeeritus. Edaspidi käsitletakse tarbijakrediidilepingutena kõiki väikelaene, sõltumata summast ja makseperioodist, mitte ainult neid, mille summa ületab 200 EUR-i ja mille tagasimaksmise periood on pikem kui 3 kuud. See tähendab, et kõikide SMS ja muude väikelaenude osas hakkavad kehtima täies mahus kirjalik vorminõue, kohustus informeerida laenuvõtjat laenu kulukusest ning muud võlaõigusseaduse tarbijakrediidilepingute kohta käivad regulatsioonid, sealhulgas lepingu ülesütlemise või sellest taganemise õigus jm.

Kolmandaks, pööratakse ümber tõendamiskohustus. Praegu ei pea laenuandja vaidluse korral kohtus tõendama, et laen on antud mõistlikel, üldiselt aktsepteeritavatel tingimustel. Tõendamiskohustus on hoopis laenuvõtjal, kui ta leiab, et leping selles sisalduvate ülemääraste maksekohustuste tõttu on vastuolus heade kommetega. Muudatus paneb kehtestatud piirmäära ületava laenulepingu korral tõendamiskohustuse laenuandjale, parandades seeläbi oluliselt laenuvõtja positsiooni kohtuvaidluses.

Neljandaks, sisustatakse heade kommetega vastuolus olev ehk tühine tehing. Seadusmuudatuse kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui:
1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või
2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.