Like this:

Ligi 160 000 kodulaenuvõtjale kilbiks olev võlakaitse seadus hakkab kehtima 5. aprillil 2011. a.

Aasta lõpul Riigikogu heakskiidu saanud võlakaitse seaduse eesmärk on kaitsta senisest oluliselt enam eluasemelaenuga kodu soetanud peresid. Samuti annab võlakaitse võimaluse füüsilisest isikutest võlgnikele, kes on ajutiselt sattunud makseraskustesse, kuid soovivad sellest võlgade ümberkujundamise kaudu ja pankrotti vältides välja tulla. Kuni võlakaitse vastuvõtmiseni polnud makseraskustes isikutel Eestis muud alternatiivi võlakohustuste ümberkujundamiseks kui läbi pankrotimenetluse. Selline olukord ei arvesta võlgnikele ega võlausaldajate huve ning vajas muutmist.

Õigusriigile on omane, et riik hoolib oma kodanikest ja loob seadusega võimaluse makseraskuste ületamiseks. Sarnased regulatsioonid kehtivad kõikjal Euroopa Liidu maades. Eesti oli siiani üheks vähestest eranditest, kuid nüüdseks on IRL’i eestvõtmisel see lünk täidetud ja saadud toetavat vastukaja ka mõjukatelt välisekspertidelt. Kuigi võlakaitse seadus põhimõtteliselt võimaldab ümber kujundada kõiki võlgu, on selle peamiseks sihtgrupiks siiski kodulaenuvõtjad.

Harilikult saadakse koduomanikuks kahel teel – kas ostetakse elamispind välja ilma võlgu võtmata, kuid seda suudavad vaid vähesed, või võetakse selleks pikaajalist laenu. Kodulaenu võtmine on paljudele loomulik ja paratamatu samm. Teame, et kodulaenuvõtjate hulk Eestis on praegu ligi 160 000 üksikisikut ja peret, kellest märkimisväärsel osal on majanduslangusest ja sellega seotud sissetulekute vähenemist tekkinud tõsised toimetulekuraskused.

Pean eriti oluliseks võlakaitse seaduse mõjusid just kodulaenuvõtjatele. Seadus kaitseb senisest enam tagatiseks seatud kodu võimaliku sundmüügi eest, võimaldab vähendada kõrvanõudeid nagu viiviseid ja intresse, paneb keelu täiendava tagatise küsimisele pelgalt kinnisasja turuväärtuse languse tõttu ja vähendab ka täitekulusid.

Tagatiseks seatud kodu suurem kaitse tähendab esmajoones seda, et pandiga tagamata nõuete osas võimaldab seadus võlgade ümberkujundamist, sealhulgas ka võlgniku kohustuste vähendamist. Enamus kodulaene on tagatud pandiga ning võlgniku hättasattumise korral müüvad võlausaldajad ehk pangad pandieseme võlgade katteks maha. Lisaks nõuab võlausaldaja sisse veel kõik lepingust tulevad summad, kui tagatise müügist saadud raha ei katnud kõiki nõudeid. Nüüd on pangad varasemast oluliselt rohkem huvitatud kodulaenuga ajutiselt kimpu jäänutele andma laenupuhkust, makseid ajatama või osaliselt täitmist võimaldama. Seda põhjusel, et panditud vara müügist ülejäävaid nõudeid võib kohus võlgniku taotlusel ja tema olukorda arvestades oluliselt vähendada, mistõttu ei pruugi tagatisvara mõtlematu müük pangale enam alati kasulik olla.

Olulise muudatusena keelab uus seadus pankadel võlgnikult täiendava tagatise nõudmise pelgalt kinnisasja turuväärtuse languse tõttu. Kõikumised kinnisvaraturul on oma iseloomult objektiivsed ja sellest tulenevate finantsriskide panemine ainult laenuvõtjale nagu see siiani oli, pole õiglane. Võlausaldaja peab kandma ise tagatise väärtuse langusega seotud riskid.

Võlakaitse seadus aitab vähendada kõrvalnõudeid nagu intresse või viiviseid. Kaduma peaks senine praktika, mille kohaselt tagatise müümise järel õhku jäänud nõuetele rakendatakse üüratuid tarbimislaenu intresse ja muid põhjendamatuid kõrvalnõudeid, mis kokkuvõttes võivadki viia võlgniku pankrotti, kuhu ta muidu sattunud poleks. Kohus saab seaduse kohaselt kõrvalnõudeid oluliselt vähendada, mis peaks samuti võlausaldajat suunama võlgnikuga mõistliku kohtuvälise kompromissi leidmisele.

Veel ühe uuendusena reguleeriti täitekuludega seonduvat. Täitekulude vähendamiseks nähakse võlakaitse seadusega ette, et sundtäitmise korral täituri tasu ja muud täitemenetluse kulud loetakse edaspidi hüpoteegi müümisel selgelt hüpoteegisumma sisse, mis tähendab, et sundmüügi korral võlgniku kulud vähenevad. Täitemenetlus toimub alati võlausaldaja nõudel ja tema huvides, millest tulenevalt on mõistlik, et see toimuks siis ka temale panditud tagatisvara väärtuse arvelt.

Võlakaitse seaduse kohta on kriitikud väitnud, et sellega muudetakse lepinguõiguse aluseid ja see toob kaasa kaose rahaliste kohustuste täitmisel. Sellega aga nõustuda ei saa. Võlgade ümberkujundamisega ei sekkuta lepinguõigusesse. Lepingute rikkumine ja nende täitmise võimatus on tekkinud juba enne võlgade ümberkujundamise menetluse algust. Kohus lahendab igal üksikjuhtumil nn kinnijooksnud võlasuhete puntra lepinguteüleselt ühtse terviklahendusena. Seejuures peab kohus silmas nii võlgniku kui võlausaldajate õigustatud huve.

Tahan rõhutada, et võlgade ümberkujundamisel lähtutakse tasakaalustatuse põhimõttest. See tähendab, et võlgniku jaoks oleks tegemist pankrotist parema lahendusega, kuna võlgade ümberkujundamine erinevalt pankrotist võimaldab taastada isiku maksevõime ja vältida tema laostumist. Teisalt ei tohiks võlausaldajad sattuda halvemasse olukorda võrreldes sellega, mida nad saaks võlgniku vara pankrotimenetluses realiseerimisel ja seejärel võlgniku võlgadest vabastamise perioodil. Võlgade ümberkujundamises on alati esmatähtis võlgniku enda otsene huvi ja motivatsioon, mis aga pankroti puhul tavaliselt puudub. Menetluse teiseks põhieelduseks on, et võlgnikul on olemas või reaalselt saab olema arvestatav sissetulek, et nõudeid rahuldada.

Lootusetult maksejõuetute isikute jaoks pole kahjuks kusagil suudetud midagi uut välja pakkuda. Siin jääb endiselt ainsaks lahenduseks pankrotimenetluse kaudu võlgadest vabastamine. Olulise leevendusena antakse võlakaitse seadusega edaspidi kohtule võimalus vähendada võlavabastuse tähtaega kolmele aastale (senise jäiga viie aasta asemel). Seda juhul, kui võlgnik on oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses täitnud.