Posted by: Ken-Marti Vaher | 29.05.2017

Uus väljakutse

Otsustasin võtta vastu Juhan Partsi ettepaneku asuda tema staabiülemana tööle Euroopa Kontrollikojas. See on kaalukas väljakutse, mis annab võimaluse rääkida Euroopa tasemel kaasa poliitikate kujundamisele ning osaleda rahvusvahelises töös.

Asun uude ametisse 1. juunist 2017, sellega lõppevad ka minu volitused Riigikogu liikme ja põhiseaduskomisjoni esimehena.

Olen osalenud Eesti poliitikas 16 aastat, mis ei ole lühike aeg. Selle sisse jääb töö neljas Riigikogu koosseisus, ametiajad justiitsministri ja siseministrina ning muu aktiivne ühiskondlik tegevus.

Tänan kõiki, kellega olen seni saanud koos ühiskonda teenida ja kes on olnud toeks sel huvitaval teel.

Nüüd algab järgmine eluetapp, mis tähendab ka pausi aktiivsest poliitikast. Loomulikult jätkan IRL-i liikmena ja mõtlen kaasa Eesti tulevikule.

Olen veendunud, et IRLil on silmapaistev minevik ja kindel tulevik. Paljud Eesti edusammud enam kui kahekümne aasta jooksul on tehtud IRLi eestvedamisel ja nii saab olema ka edaspidi.

Advertisements

Riigi äriühingute juhtimisreform on saanud teoks. Täna IRLi eestvedamisel otsustatud nimetamiskomisjoni mudelile üleminek tõmbab muuseas joone peale senisele põhiseadusvastasele praktikale. Oma kuulsusetu lõpu saab Riigikogu liikmete nimetamine riigi äriühingute nõukogudesse, mis rikkus selgelt võimude lahususe põhimõtet. Kuulusid sinna läbi aastate küll vaid Reformierakonna omad, sest see oli neil lisatasu teatud valitud fraktsiooniliikmetele ja osa nomenklatuuri ringkäendusest. See näotu skeem on nüüdseks saanud lõplikult kriipsu peale.

Riigi äriühingutel on vara 6 miljardi väärtuses ja neis töötab ligi 15 tuhat inimest. Eesti majanduse jaoks pole kaugeltki ükskõik, kuidas neid juhitakse. Nimetamiskomisjon toob riigi äriühingute juhtimisse oluliselt enam erasektori kompetentsi. Liikmeid riigi äriühingute nõukogudesse leitakse edaspidi lähtudes professionaalsetest oskustest ja kogemustest ning need nimetab ühtne nimetamiskomisjon. Maksumaksja huvides on, et riigi äriühingute nõukogud oleksid asjatundlikud ja nõudlikud.

Kui ootame neilt ettevõtetelt häid tulemusi, tuleb neid juhtida võimalikult lähedaselt erasektori parimale praktikale. Nimetamiskomitee mudelit,

mida kasutavad ka suuremad börsiettevõtted, on erasektor riigile soovitanud aastaid. Tänu rahandusminister Sesteri järjekindlusele saab see nüüd lõpuks teoks.

Komisjoni liikmete enamuse moodustavad suure juhtimiskogemuse, hea maine ja rahvusvahelise taustaga ettevõtete juhid. Komisjoni juhib Erkki Raasuke, sinna kuulub Tööandjate Keskliidu ettepanekul Gunnar Okk, samuti Sven Pertens ja David O’ Brock. Avalikku sektorit esindavad komisjonis rahandusministeeriumi ja veel kahe ministeerium (riigi osaluspoliitika eest vastutava ja äriühingu osalust valitseva ministeeriumi) kantslerid.

Posted by: Ken-Marti Vaher | 16.01.2017

Eesti kaitsmine sõltub meist endist

Kas ühe väikeriigi saatus on peamiselt suurte riikide otsustada ja meist endist sõltub väga vähe? Vastus on kindel ei – tulevik ja edasine areng on ikkagi meie endi kätes.

julgeolek.png

Kuidas aga kaootilises maailmas kaitsta Eesti riiki ja selle väikest rahvast? Eelkõige konkreetsete sammudega nii kaitsevõime suurendamisel, siseturvalisuse tagamisel kui ühiskonna kokkusidumisel nii, et üha vähem oleks põhjust rääkida viiendast kolonnist või muukeelsete ebalojaalsusest.

IRL on alati seisnud rahvusliku julgeoleku eest ja kaitsnud rahvusriigi põhimõtteid. Paremerakonnana kaitseme neid väärtusi selgelt ka uues koalitsioonis.

IRLi eestvedamisel on uus koalitsioon Eesti tugevamaks kaitsmiseks leppinud kokku järgmised põhimõtted:

Kõigepealt, kaitsevõime suurendamine. IRLi algatusel tõsteti viis aastat tagasi iga-aastased kulud riigikaitsele 2%-ni SKP-st ja seda hoiame kindlalt ka edaspidi. See on tõhus panus Eesti kaitsevõimesse, kuid tahame teha rohkem – on lepitud kokku, et täiendavalt luuakse rahvuslik kaitseinvesteeringute programm, samuti suurendatakse kohustuslikku ajateenistust läbivate noorte arvu. Ja loomulikult, püsivalt saavad asuma Eestis NATO väed.

Siseturvalisus ja –julgeolek peab suurenema käsikäes kaitsevõimega. Selleks tagame julgeolekuasutuste (KAPO, Teabeamet) jätkuva tugevdamise, et vähendada Eestit ohustavaid tegevusi. Arvestades radikaalse islami tapatöödega Euroopas on eriline tähelepanu terrorismi ennetamisel, samuti idanaabri tegevuse tõkestamisel. Lõpuni tuleb ehitada idapiir ja tagada tõhus kiirreageerimisvõimekus. Seisame üheselt Eesti senise konservatiivse rändepoliitika eest, sealhulgas oleme vastu Euroopa Liidu kohustuslikule kvoodisüsteemile pagulaste ümberpaigutamisel.

Lojaalsuse suurendamine ühiskonnas on samuti kaitsvaks kilbiks. Mida rohkem on neid, kes on truud Eesti riigile, seda tugevam riik sisemiselt. Eesti keel peab saama selgeks kõigile, kes seda soovivad. Tuleb märgatavalt tõsta eesti keele õppe kvaliteeti ja anda võimalus õppida tasuta eesti keel selgeks kõigile, kes üheselt soovivad saada Eesti kodanikeks. Selleks rajatakse Tallinnasse ja Narva eesti keele majad. Muukeelsete toomiseks Eesti riigi infovälja tuleb tugevdada venekeelset telekanalit ETV Pluss ja tagada selle laiem levik. Inimeste tähelepanu võitmine ei teki aga mõne aastaga, vaid vajab pikaajalist tööd ja panustamist. Lähiaastatel saab tugeva signaali Eesti riigi kohalolekust ka alatine murelaps Ida-Virumaa – valitsuslepe näeb ette  Sisekaitseakadeemia üleviimise Narva.

Posted by: Ken-Marti Vaher | 05.12.2016

Edu ei too üksiklasud, vaid erinevate tegevuste kogumõju

dreamstime_s_42688356

Alkoholi liigtarbimise vastased meetmed on IRL-i jaoks väga olulised. Alkoholiga seotud kahjud on ligi on kümme korda suuremad kui laekunud alkoholiaktsiisi tulu, seda kinnitab meile ka Euroopa Komisjoni raport. Seega, arvestades Eesti sotsiaalsüsteemi iga-aastaselt kasvavat eelarvet, on oluline tegeleda alkoholist tekkinud tervisekahjude põhjustega, mille rasked tagajärjed maksavad kinni kõik maksumaksjad.

Edu saavutab vaid erinevate tegevuste kogumõjuna, mitte üksiklaskudega. Peamine on tõhusalt vähendada alkoholi kättesaadavust ja seeläbi ka alkoholi tarbimist. Ammu on oodanud elluviimist alkoholipoliitika roheline raamat, mis toob välja võimalused, mida riigil on võimalik teha alkoholitarbimise vähendamiseks.

Lisaks alkoholiaktsiiside tõstmisele on mõistlik muuta rangemaks alkoholile kehtestatud regulatsiooni ja vähendada alkoholisõltuvuse levikut.

Alkoholi kättesaadavust tuleb piirata, eelkõige alaealistele. Väga tõsiselt tuleb järelevalve alla võtta alkoholi müümine alaealistele, sealhulgas anda võimalus teha testoste lapsevanema nõusolekul. Samuti karmistada karistusi nendele, kes müüvad alkoholi alaealistele. Ilmselgelt tuleb panna suuremat rõhku ennetusele ja lapsevanemate teadlikkuse tõstmisele. Siseministrina algatasin kolm aastat tagasi teavitusportaali www.tarkvanem.ee, mis on tänaseks kasvanud arvestavaks ennetuskanaliks ja lapsevanemate abimeheks.

Keegi ajab tõsiselt puru silma, kui väidab, et alkoholireklaami piiramisel pole mõju alkoholitarbimisele. Loomulikult on ja seda teavad väga hästi ka alkoholitootjad. Mõistlik on keelata alkoholi välireklaam, mille mõjuväljas on ka noored ja alaealised. Samuti võtta võimalus nn elustiilireklaamideks, millega püütakse näidata alkoholitarbimist positiivse ja helge elu osana.

Jaekaubanduses alkoholimüügi piiramine on mõistlik suund. Põhjalikult tuleb läbi mõelda nõue ehitada piiravad vaheseinad kauplustesse, et see ei oleks väikepoodnike jaoks liigselt koormav. Parlamendivaidlustes tuleb leida siin adekvaatsed lahendused.

Posted by: Ken-Marti Vaher | 24.11.2016

Eesti edu tagavad töökad ja ettevõtlikud inimesed

metsamasinKas ettevõtlike ja töökate inimeste pingutused on ühiskonnale tähtsad? Jah, kuna nemad loovad peamise osa maksutulust, mida riik ümber jagab. Mida rohkem ettevõtjaid ja inimesi erasektoris, seda rohkem jõukust. Majandust muud moodi ei kasvata ja just teed majandusseisakust välja otsib nii kogu Euroopa kui ka Eesti.

Paremerakonnana on IRLile tähtis, et oleks rohkem seda, mida paljud tahavad ümber jagada.

IRLi eestvedamisel viib uus koalitsioon ellu mitmeid eraalgatust ja ettevõtlust soosivaid algatusi.

  1. Esiteks, selge tugi väikeettevõtjatele ja startup’dele. Luuakse ettevõtluskonto ehk bürokraatiavaba ettevõtlusvormi ettevõtlusega alustajatele. Konto avanud väikeettevõtja ei  pea muretsema raamatupidamise, aruannete ega maksude tasumise pärast, kõik see saab tehtud automaatselt. Ettevõtluskonto kehtestatakse teenuste ja kaupade müügiks füüsilistele isikutele või kaupade müügiks juriidilistele isikutele kuni 25 000 € ulatuses aastas.
    Start-up ja kasvuvõimalusega ettevõtetele parema kiirenduse andmiseks vähendatakse nende tööjõu maksukoormust (sotsiaalmaks). Selle üksikasjad töötatakse välja lähikuude jooksul.
  2. Selleks, et meelitada Eestisse uusi investeeringuid ja töökohti kehtestatakse Põhja-Euroopa väikseim ettevõtte tulumaksumäär kasumi jaotamisele. Senise 20% asemel langeb regulaarselt dividende maksva ettevõtte jaoks tulumaksumäär 14%-ni.
  3. Kolmandaks, viiakse läbi ulatuslik üksikisiku maksureform ehk jäetakse inimestele kätte rohkem teenitud tulu. Sellega vähendatakse märgatavalt tööjõumakse, tõstes madalamat ja keskmist palka saavatel inimestel maksuvaba miinimumi 500 euroni. Inimesed peaksid saama hakkama oma palgaga, mitte sõltuma riigiabist ja toetustest. Lisaks ei vasta tõele tondijutud progressiivsest tulumaksust, sest karistavat tulumaksu rohkem teenivatele inimestele ei kehtestata, vaid säilib senine 20%-suurune tulumaksumäär.
  4. Märgatavalt suurendatakse investeeringud taristusse, mis soodustavad majanduskasvu. Mitmerealistele põhimaanteede (Tallinn-Tartu, Tallinn-Pärnu) väljaehitamisele tuleb anda tugevam hoog. Vajadusel on mõistlik pikaajaliselt kasulikke investeeringuid, arvestades muuhulgas ka rekordmadalaid intresse, rahastama ka võõrkapitaliga. Jooksvateks kuludeks laenu ei võeta ning eesmärk on eelarve pikemaajaliselt hoida struktuurses tasakaalus.
  5. Viimase, ent mitte ebaolulisena  riigi äriühingute osaluste müügiga elavdatakse erasektorit ja kapitaliturge. Nii tavainimestele kui pensionifondidele antakse võimalus investeerida seni riigi omandis olevatesse majanduse lipulaevadesse (Tallinna Sadam ning Eesti Energia taastuvenergiaäri). Erakapitali kaasamine suurendab läbipaistvust ja nende ettevõtete väärtust ning võimaldab rahastada uusi investeeringuid.

P.S. Pildil on OÜ Lisako BMF-i kaubamärgi all eksporditav metsahaagis. 2001. aastast tegutsev Lääne-Virumaa ettevõte on hea näide Eesti inimeste ettevõtlikkusest: alustati allhankega, koguti kogemust ja investeeriti tootmisbaasi. 2013. aastal oldi küpsed oma kaubamärgiga välisturgudele sisenemiseks. Ka sel nädalal lähevad Euroopa poole teel uued Arknas valmistatud kaunid ja korralikud metsamehe abilised. Huvitav fakt on, et selliste masinate tootjaid ja eksportijaid on Eestis mitu. See on väikese riigi jaoks suur asi.

Screen Shot 2016-05-13 at 11.19.09

Vasakpoolsetel ja mitmetele pseudoliberaalidel on suur kihk luua ideoloogilist politseiriiki, kus vihakõne süüdistus võib tabada igaüht.

Soov keerata vinti peale tänasele vaenu õhutamise paragrahvile on küpsemise faasis. Seda saadavad jutud Brüsseli nõudmistest, mis peegeldavad pigem unistust orwellikust ühiskonnast, kus eneseväljenduseks peab olema väga ettevaatlik ja poliitiliselt korrektne ning sõnavabadus on jäänud vaid loosungiks.

Vaenu õhutamise ja vihakõne süüdistus on muutumas Euroopas kõvaks poliitiliseks malakaks. Lindude keeles nimetatakse seda aeg-ajalt ka poliitiliseks ebakorrektsuseks ja taunitakse üha agressiivsemalt tihti just nende poolt, kes jutlustavad sallivusest ja koosmeelest. Vaenu õhutamise piire kombitakse ja nihutataks pidevalt, sest subjektiivsuse määr on suur ja piiri tõmbamine meelevaldne.

Lisaks poliitmalakale tahetakse vihakõne süüdistust üha enam kasutada ka kriminaalse malakana, et ebakorrektseid korralikult paika panna. Eelmisel nädalal kiirgas seda vastupandamatut soovi ühest parlamendi komisjonist, kus eelkõige Sotsialistlikku Internatsionaali kuulujad nõudsid kärsitult vaenu õhutamise paragrahvi laiendamist. Muuhulgas tähendaks see, et saaks kriminaalkorras karistada ka näiteks neid, kes „avalikult on kutsunud üles vihkamisele /…/ seoses poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga”.

Mis on selle probleemi tuum? Tänases karistusseadustikus on vaenu õhutamine määratletud väärteona ja raskematel erijuhtudel kuriteona, kuid ebamäärast „avalikku vihkamisele üleskutsumist” piirab selge klausel, et karistatav on see tegu vaid siis, kui nii põhjustatakse oht konkreetse isiku elule, tervisele või varale. Just see piirav klausel on vasakpoolsetel selgeks pinnuks silmas, sest see ei võimalda vaenu õhutamise paragrahvi „jõudsalt” rakendada ja soovitakse piirangu tühistamist. Nii prokuratuuri kui politsei tippjuhid peavad tänast seadust aga piisavaks, et kaitsta põhiseaduslikke väärtusi ja ei näe selle muutmise järele vajadust. Tänast seadust rakendatakse ja seda sisustab tekkiv kohtupraktika. On selge, et ükski mõistlik ja erapooletu korrakaitsja ei taha saada otsustajaks poliitilise veendumuse olemuse, sisu ja tonaalsuse üle, et välistada selle võimalik üleskutse „vihkamisele”.

Õiguslikult on piiri tõmbamine vihakõne ja mittevihkamise vahel ülimalt keeruline. Asjatundjad ei ole ühel meelel isegi selles, kas vihkamise mõiste karistusseadustikus sisaldab vihakõnet või mitte, mida üldse vihakõne tähendab ja millised on avaliku üleskutse raamid. Piiri tõmbamine vihkamise ja mittevihkamise vahele ajab tülli ka parimad juristid ning õigushüved, mida sellise käsitlusega üritatakse kaitsta, ei kaalu kaugeltki üle tekkivaid kahjusid. Olgu kahjudeks näiteks suurem kartlikkus arvamuse avaldamisel, pingete ja tülikollete kasv ühiskonnas, teistsuguste seisukohtade vaigistamine ja isikuvabaduste vähenemine.

Vaenu õhutamise ja vihakõne kasutamine poliitilise relvana on vasakpoolsetele ja pseudoliberaalidele kahjuks omane paljudes Euroopa riikides. Sellega survestatakse, sildistatakse vihakõnelejateks ja ähvardatakse paragrahviga näiteks neid, kes seisavad rahvusriigi põhimõtete eest, kaitsevad oma riiki massilise sisserände eest, ei lähe kaasa kohustuslike kvootide (sooliste jm) kehtestamise hüsteeriaga, ei pea õigeks nn sooneutraalsuse tungimist lasteaedadesse ja koolidesse, peavad õigeks väärtuslikke traditsioone jne. Säärane sallimatuse vohamine sallivuse loosungi taga ei vasta kuidagi humaansetele põhimõtetele ja väärtustele. Kuid vastab varjatud soovile kehtestada hiilivat tsensuuri, kujundada „õigeid” hoiakuid ja suruda peale kõiki võrdsustavat utoopiat, mida vasakpoolsed on läbi sajandite tahtnud saavutada. Mida rohkem tõuseb ähvardavaid mõõku eneseväljenduse ja sõnavabaduse kohale, seda kartlikumaks muutuvad kodanikud arvamuse väljendamises ja seda enam vaigistatakse teistsugust mõtlemist. Seda oleme ajaloos näinud palju kordi, erinevus täna on aga selles, et eesmärgi saavutamise vahendid on rafineeritumad ja looritatud mõjusama retoorikaga. Eestis oleme seda näinud näiteks võitluses solvamise dekriminaliseerimise üle sajandi alguses, vaidlustes nn Delfi-seaduse üle aastal 2010 ja nn ACTA üle aastal 2012. Püüdlused keerata vaenu õhutamisele vinti peale on kestnud juba aastast 2008 ja muutunud detailides jällegi peenemaks. Ja survet püütakse tõsta, nii siin kui Brüsselis. Aga selle tagajärjed viivad ühiskonna rohkem kreeni, kui arvatakse.

IMG_3387

Kõne Riigikogus 19.04.2016

  1. Üha koostaja ja algatajana ei ole ma kuidagi üllatunud ega pea seda ka Eesti erandiks, et nn sõidujagamiseelnõud saadab säärane poleemika ja tuline vaidlus. See on veel suuremas mahus toimunud enamikes riikides, kus sõidujagamine ja ka muud jagamismajanduse harud on kinnitanud kanda. Ja on selge, et arengut tagasi pöörata keegi ei saa, sest jõgi tagurpidi ei voola.
  2. Erinevus on selles, et Eesti on valinud selle tee, et püüab reguleerida sõidujagamisega seonduvat seaduses. Teistes riikides, nagu Saksamaa, Suurbritannia jms, on lahendused tulnud pigem kohtutest. Kui meie ees täna seda eelnõu ei oleks, siis tõenäoliselt ei juhtuks ka eriti midagi – päriselu toimib edasi, sõidujagajad vuravad meie tänavatel üha suurema hooga. Tõenäoliselt algatataks ka Eestis mingid kohtuvaidlused ja säärases ebamäärases olukorras püüavad oma koha eest seista nii need, kes tahavad minna uuega kaasa kui need, kes peavad seda ohuks senisele. Mõistlik on aga rääkida asjad selgeks, soodustada uudseid lahendusi ja inimeste algatusvõimet ning anda ka seadusandjana selge signaal. Ma olen kindel, et jaatava hoiaku korral saame mõistlikud lahendused.
  3. Mis on selle eelnõuga tekkiv peamine lisaväärtus ühiskonda? Minu hinnangul anname sõidujagamisteenuse (a la Taxify, Uber, Drive jms) seadustamisega tavalistele Eesti inimestele täiendava võimaluse teenida oma tööga seaduslikult lisatulu ja saada oma eluga paremini hakkama. Suurendame nii paindlikku elukorraldust ja tõstame ka ühiskonna üldist jõukust. Paljudel on ülejäävat ressurssi ehk vahendeid, mida ka teistega jagada ja mida on võimalik panna ka enda kasuks paremini tööle. Lisaks sõidujagamisele on suureks hitiks kujunemas majutusteenuse jagamine, mida Eestis osutatakse näiteks ka läbi AirBNB platvormi, millele väidetavalt on juba üle 5000 teenuse osutaja. Jagamisteenustes peitub ka säästliku elukorralduse soodustamine, millega kogu ühiskonna vara tervikuna paremini haldame.
  4. Eelnõuga väljapakutud lahendused ei puuduta vaid sõidujagamist – ka taksondus on hõlmatud, sest õigus on nendel, kes viitavad selgetele sarnasustele nende taksonduses ja sõidujagamises. Ja selgelt ebavõrdset kohtlemist ei saa luua. Kuigi paar aastat tagasi taksonduse regulatsiooni ka siin saalis täiendati, on selge, et tänaseks on see jäänud ajale jalgu. Kui tänavatel sõidutavad reisijaid Taxify või Uberi juhtidena tavalised inimesed tavaliste sõidukitega, siis on kohane vaadata üle ka taksondusele kehtestatud nõuded. Leevendame kogu taksondust puudutavat reeglistikku ja teeme seda mõistlikul määral nii, et tagatud oleks ka piisav reisijate turvalisus.
  5. Eelnõus kirjapandu muudab kogu veondusturu kaasaegsemaks ning ühtlustab senisest enam nõudeid traditsioonilistele taksofirmadele ja sõidujagajatele. Võrdsustamisest ei ole põhjust antud juhul rääkida, kuna nende teenuste vahele jäävad teatud erinevused: alates sellest, et sõidujagajate sõidukid ei tohi kanda taksodele omaseid eritunnuseid ega võtta peale sõitjaid paljalt käevibutuse peale. Kuni lõpetades sellega, et elektroonilise platvormiga on sõidu alustamisel täpselt paigas nii reisi hind kui kestus.
  6. Taksoteenuse osutamise laseme vabamaks, mis muudab ka taksoteenuse osutamise lihtsamaks ja vähendab bürokraatiat. Milliseid leevendusi taksonduses nimetet eelnõu sisaldab? Näiteks kaotame ära nõude sõidukikaardile ja samuti tegevusloa nõude FIE-dest taksojuhtidele, kuna see kattub sisuliselt teenindajakaardi nõuetega. Tänasel päeval pigem formaalsuseks peetav nn ametikoolituse nõude võtame seadusest sellisel kujul välja ja lahendame selle isereguleeruvana ehk veondusettevõtete sisemise reeglina (sarnaselt sõidujagamisteenusega). Samuti ühtlustame muid nõudeid sõidujagamisega – näiteks kehtestame seadusega ühtse nn hea maine nõude nii sõidujagamise osutajatele kui taksojuhtidele, s.t. üldreeglina välistame need, kes olnud kriminaalkorras karistatud või on saanud karistuse joobes juhtimisega seoses. Kvaliteeti tagavad nii tõhusam järelevalve kui suurenev konkurents.
  7. Kokkuvõttes, kindlasti tuleb nimetet eelnõuga teha tublisti tööd, et arvestada erinevate huvigruppide ja ekspertide arvamustega ja leida lahendusi detailidele, mida täna veel lauale pandud polegi. Sest eeskujusid Euroopast võtta ei ole, pigem loome ise jagamismajanduse regulatsiooni ja püüame arvestada reaalajas pidevalt toimuvate muutustega ja avanevate võimalustega, mida infotehnoloogia meile annab. Aga jagamismajanduse innustamine on riigi jaoks mõistlik samm. Sõidujagamise seadustamine ja ka taksondusreeglite leevendamine on aja nõue ning Eestile kui innovaatiliste lahenduste lipulaevale ka jõukohane.
Posted by: Ken-Marti Vaher | 28.03.2016

Maailma Kommunismikuritegude Muuseum Tallinnasse

kim-jong-un-to-north-korean-troops-nothing-is-more-important-than-preparing-for-combat-now

Soovitan heita kõrvale erinevad leiged ja laialivalguvad mõtisklused Vabamust ja muust säärasest, mis ei jõua oma sõnumiga järeltulevate põlvede ega Tallinna külastavate turistideni. Tegeliku tulemuse saame siis, kui teeksime maailmas midagi unikaalset nimelt asutaksime Tallinnasse Maailma Kommunismikuritegude Muuseumi. 

Paar päeva tagasi avalikustati, et Okupatsioonide Muuseum tahab lõpuks võtta Pagari tänava keldrid kasutusele ekspositsiooniruumina, et meenutada seal toime pandud inimsusevastseid õudusid. See on väärt tegu, kuid siiski vähese ambitsiooniga. Ambitsioonitus ei vii meid edasi.

Kui me tahame jõuda järeltulevate põlvede ja ka turistideni, siis peame seda tegema sõnumiga, mis kõnetaks võimalikult paljusid – selleks on kommunismi kui ühe laastavaima ideoloogia olemuse ja tegude näitamine nii minevikus kui tänapäeval. Kommunism pole maailmast kuhugi kadunud. Sõnumi edastamiseks sobiks põhihoonena hästi tänane Okupatsioonide Muuseum, mida filiaalina täiendaks Pagari tänava keldrid (nn KGB-maja), kus saab ehedalt näidata kommunistliku ideoloogia poolt Eestis toime pandud kuritegusid. Maailma Kommunismikuritegude Muuseumil on aga selgelt potentsiaali nii nende kui suuremate sihtgruppide köitmiseks.

Maailma kommunismikuritegude muuseumi loomine Tallinna oleks tugev sõnum kogu kontinendil. Mõnede lähiriikide pealinnades on küll loodud konkreetsele riigile keskendunud genotsiidimuuseume, kuid kusagil ei käsitleta ülevaatlikult kommunismi kordasaadetut kogu maailmas. Senise Okupatsioonide Muuseumi ümber kujundamine ja selles kaasaegsete tehniliste vahenditega maailma kommunismikuritegude eksponeerimine puudutaks paljude rahvaste esindajaid, kes on ise selle ideoloogia õudusi läbi elanud. Tallinna külastades ei jätaks see muuseum neid kunagi külmaks.

Kommunism on kahtlemata inimajaloo võikaim ideoloogia, kui arvestada ainult kahjusid inimohvrites või rahas. Rääkimata traditsiooniliste ühiskondade ja kultuuride purustamisest, mida see totalitaarsus kaasa tõi. Ainuüksi Nõukogude Liidus suudeti ajaloo prügikasti pühkida pea sada rahvust. Prantsuse ajaloolase Stéphane Courtois hinnangul ulatub kommunismiohvrite arv maailmas vähemalt 100 miljonini, sealhulgas Hiinas 65 miljonit ja Nõukogu Liidus 20 miljonit. Kuid need arvud on mitmete ajaloolaste meelest liiga tagasihoidlikud.

engels marx lenin stalin

Kuigi Nõukogude Liit ja tema satelliidid on minevik, läheb läänemaailmal terrorismivastase sõja varjus tihti meelest, et siiani valitsevad näiteks Põhja-Koreas, Valgevenes, Hiinas ja Kuubal kommunistlikud võimurid. Üks nendest režiimidest asub Ameerika Ühendriikidest sama kaugel kui Helsingi Tallinnast. Venezuela endise presidendi Hugo Chávez’i eeskujuks oli punamõrtsukas Che Guevara ja tema järeltulijat Nicolas Maduro’t nimetatakse samuti kommunistiks. Ja need on vaid mõned näited.

On selge, et läänemaailma senine leige suhtumine kommunismi on olnud võimalik eelkõige teadmatuse või sügava asjatundmatuse tõttu. Meil on võimalus ja kohustus aidata kaasa, et seda teadmatust ja juba ka unustust vähendada. Nimetatud idee elluviimiseks tuleb näha vaeva ja eraldada ka rahalisi vahendeid, kuid see töö on möödapääsmatu – sest mitmetes kohtades sirguvad juba uued Leninid, Stalinid, Ched ja Maod. Paljudes riikides võiks meie samm algatada ka sisemiselt vajaliku debati mineviku selgeksrääkimiseks, ilma selleta kasvavad järeltulevad põlved viltuse väärtuspildiga.

Ka president Lennart Meri kunagise idee järgi pidi maailmamuuseum rajatama just Pagari tänavale, kus asus kommunistliku okupatsiooni tähtsaim piinamisasutus. Nendes keldrites on võimalik eksponeerida kommunismi toimepandut kõige ehedamalt. 21. sajandi tehniliste vahendite ja lähenemisega saaksime muuta maailmamuuseumi Tallinna üheks köitvamaks külastusobjektiks ja ühendada sellega ka kommunismitegude uurimise keskuse.

Posted by: Ken-Marti Vaher | 10.03.2016

Sisserändepoliitikast

Screen Shot 2016-03-10 at 15.45.02 .png

Sisserände probleeme tuleb lahendada praktiliste sammudega, mitte loosungitega. Täna said Riigikogu heakskiidu IRLi ettepanekud, mille nimel olen teinud tööd ning mis tugevdavad Eesti riigi kontrolli sisserände üle ja kehtestavad välismaalastele selged nõuded. See on hea jätk meie konservatiivsele rändepoliitikale. Ütlesin oma parlamendikõnes, et Eesti peab riigina ise juhtima oma sisserännet ja kirjeldasin seitset peamist muudatust. 

Loe lähemalt:

Kõne Riigikogus 09.03.2016

Sisserände probleeme saab lahendada praktiliste sammudega, mitte loosungitega. Riigikogu andis täna teisel lugemisel heakskiidu IRLi ettepanekutele, mis tugevdavad Eesti riigi kontrolli sisserände üle, kehtestavad välismaalastele ühesed nõuded ja on selge jätk konservatiivsele rändepoliitikale.

Nende sammudega juhime riigina ise sisserännet Eestisse ja otsustame selle üle, keda ja kui palju vastu võtame. Ütleme selgelt, et meie põhiseadust ja väärtusi mitteaustavad isikud ei ole siia teretulnud ning välismaalastel on kohustus kohaneda ja omandada eesti keel. Anname riigiasutustele paremad tööriistad sobimatute isikute juhtumite menetlemiseks.

Seitse peamist muudatust seadustesse on järgmised:

1. Selged nõuded Eestisse saabuvale välismaalasele

Kirjutame seadusesse, et Eestisse saabuv ja viibiv välismaalane peab järgima meie põhiseaduslikku korda, vabadusel, õigusel ja õiglusel tuginevat riiki, austama eesti keelt ja kultuuri, põhiseaduslikke väärtusi ja Eesti ühiskonna korraldust. Selle kohustuse rikkumine on üheks aluseks elamisloa tühistamiseks. Rahvusvahelise kaitse taotlejatele tehakse väärtusdeklaratsioon eelnevalt teatavaks ja ta kohustub seda arvestama. Rahvusvahelise kaitse saanud isikul on üldjuhul kohustus osaleda ka kohanemisprogrammis. Kui ta seda ei tee, siis võidakse elamisluba mitte pikendada.

2. Otsuse pagulaste vastuvõtu kohta teeb Riigikogu

Ümberasustamise ja ümberpaigutamise osas saab olema otsustuspädevus rahvaesindusel ehk Riigikogul, kes annab oma komisjoni kaudu nõusoleku nimetatud isikute kvoodi ja päritoluriigi osas. Kui Riigikogu seda nõusolekut ei anna, siis valitsus tegutseda ei saa.

3. Turvalistest riikidest isikud ei saa rahvusvahelist kaitset

Politsei- ja Piirivalveamet kehtestab nn turvaliste päritoluriikide nimekirja. Sellistest päritoluriikidest tulnud isikutele Eesti rahvusvahelist kaitset ei võimalda, kuna eeldatakse, et see riik suudab pakkuda isikule piisavat turvalisust.

4. Menetlused viiakse läbi väljaspool Eestit

Julgeoleku huvides tehakse menetlused ümberpaigutatavate isikute kohta väljaspool Eesti Vabariiki. Luba riiki sisenemiseks antakse üldjuhul isikule alles siis, kui taustakontroll ja uuringud on isiku suhtes läbi viidud.

5. Pagulastel ei saa olema eelistoetusi võrreldes kohalikega

Tühistatakse täiendavad toetused rahvusvahelise kaitse saajatele. See tähendab, et rahvusvahelise kaitse saanud isikud saavad üksnes neid sotsiaaltoetusi nagu Eesti elanikud, lisaks keeleõpe ja tõlge. Näiteks tühistatakse toetus munitsipaalkorteri remondiks või sisustamiseks.

6. Pagulased peavad õppima ära eesti keele

Rahvusvahelise kaitse saanud isikutel on kohustus omandada eesti keel teatud tasemel. Kui nad keeleõppes ei osale, siis võidakse neile piirata sotsiaaltoetuste maksmist ja ka muid tingimusi.

7. Tugevam kontroll

Rahvusvahelise kaitse saanule antakse elamisluba üheks aastaks, mitte kolmeks, nagu seni. Rahvusvahelise kaitse saanu peab igal aastal taotlema pikendamist. See annab riigile võimaluse kontrollida, kas isik on täitnud oma kohustusi ning kuidas ta on kohanenud meie ühiskonnas. Kui rahvusvahelise kaitse saanud isiku koduriigis on olukord muutunud rahulikuks, saab ta saata sinna tagasi.

Posted by: Ken-Marti Vaher | 21.09.2015

Narkomaania vähendamine on võimalik

Arutelu narkomaania vähendamise ja tõhusa narkopoliitika üle on alati vajalik. Eelkõige seetõttu, et narkomaania on väga keeruline, palju raha nõudev ja kahjuks tihti ka avalikkuse eest varjul olev nähtus. Eesti selgeks omapäraks on siin levinud ja palju üledoose tekitanud ülikange droog fentanüül, mille levikut on oluliselt raskem takistada muuhulgas ka seetõttu, et doosiks piisab väga väikesest kogusest.

Aga lähemalt kolmest väitest, mis on viimasel ajal jälle kõlanud.

Esiteks, ei vasta tõele väide, justkui oleks Eestis uimastite tarvitamine kuritegu. Tegelikult on meil juba 2002. aastast narkootikumide isiklikuks tarbeks omamine ja tarvitamine dekriminaliseeritud – see on endiselt ebaseaduslik, aga mitte kuritegu, vaid väärtegu. Nii on see ka mitmes teises Euroopa riigis, näiteks Portugalis, Tšehhis ja Hollandis. Nii kulutatakse enamik kriminaalasutuste ressursist uimastite levitajatele, sest tarvitajaid tuleks mõjutada eelkõige ravi ja rehabilitatsiooni abil.

Teiseks arvatavad mõned ekslikult, et uimastite legaliseerimine vähendaks narkomaaniat. Sellise väite kohta ei ole tõendust. Rahvusvaheline praktika näitab, et narkootiliste ainete ebaseaduslik staatus hoiab narkoturu ja sõltuvuste leviku oluliselt kitsama, kui see oleks uimastite seadustamise puhul. Meil pole piisavalt selgitatud ka erinevust uimastite tarvitamise dekriminaliseerimise ja legaliseerimise vahel. Dekriminaliseerimine tähendab, et aine tarvitamine ei ole enam kuritegu, vaid väärtegu, legaliseerimine aga aine tarvitamise seaduslikku lubamist. Holland on peaaegu ainus Euroopa riik, kus näiteks kanepi tarvitamine on kindlates kohtades ja väga rangete reeglite alusel lubatud ehk legaalne. Samas on seal tõsiselt ja pika aja jooksul panustatud narkomaania ennetusse ja ravisüsteemi, meil Eestis aga mitte. Kuna sõltuvuste ennetamisel on kõige olulisem vältida tarvitamise algust ja seda eriti alaealisena, siis on mõistlik hoida narkootikumid ebaseaduslikena. Ebaseaduslik staatus kujundab ka sotsiaalset normi – narkootikumide proovimine ei ole lahe ega lubatud. Näiteks on uuringu kohaselt amfetamiini tarvitanud vaid 1% Eesti täiskasvanutest, aga alkoholi kui legaalset ainet tarvitab regulaarselt pea 85% täisealistest.

Kolmandaks, tihti on kuulda väiteid, et narkomaania vähendamine on lootusetu. Ei ole. Selleks tuleb teha mitut asja korraga ja süsteemselt, mitte oodata soodsat aega, mil meil on piisavalt raha ja eelarvamused iseenesest hajuvad. Tõsi – sõltlaste ravi on väga kallis ja keeruline, kuid ometi on see ühiskonnale odavam ja inimlikum, kui lasta inimestel elada kuritegelikus üledooside, varguste, vangla, vägivalla ja laostatuse tsüklis. Kui võtta eesmärgiks sõltuvuste ennetamine peredes ja koolides – parim aeg selleks on enne murdeiga –, on ka lootust pikkamööda vähendada nõudlust narkootikumide järele. Mul on hea meel, et IRLi valitsusesoleku ajal oleme algatanud mitmeid tegevusi ennetamiseks: 2013. aastast on riik panustanud üle miljoni euro just noortele ja lapsevanematele suunatud projektidesse – näiteks teavituskeskkonna http://www.tarkvanem.ee loomine, mis kutsub vanemaid üles oma lastega alkoholist, tubakast ja narkootikumidest võimalikult vara ja õigesti rääkima. Andsime toe taha koolikiusamise vastasele programmile “KiVa” ning käivitasime spordiprogrammi “Spin”, millega korraldatakse koostöös spordiliigade, kohalike omavalitsuste ja politseiga treeninguid paljudele riskiperede lastele, et pakkuda neile alternatiivi tänavahängimisele. Selle kõige aluseks on aga 2013. aastal valminud uimastitarvitamise vähendamise nn valge raamat ehk pikaajaline kava, mille valmimist siseministrina juhtisin (leiad siit: https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/eesmargid_ja_tegevused/Tervis/Tervislik_eluviis/valge_raamat.pdf).

Olen sügavalt veendunud, et narkomaaniat saab vähendada selgelt kolme tegevuse KOOSMÕJUS: esiteks, uimastite pakkumise vähendamine (uimastite levitamise tõkestamine), teiseks, nõudluse vähendamine (inimeste soovi vähendamine uimastite järele ehk ennetus) ja kolmandaks, narkosõltlaste ravi. Kui mõni neist liinidest piisavalt ei toimi, siis pikaajalisi tulemusi me ei näe. Narkomaania vähendamisel saame tulemusi aga vaid pikaajaliselt, sest üleöö või lühivaates suudetakse muuta vähe. Ja just seetõttu pole raske töö narkomaania vähendamiseks üldiselt olnud poliitikutele atraktiivne, sest valimised toimuvad meil ju üsna tihti.

Older Posts »

Kategooriad

%d bloggers like this: